Kasvava teadlikkusega plastjäätmete keskkonnamõjust ja nende kõrvaldamisega kaasnevast suurenenud koormusest on tekkinud soov kasutada võimaluse korral neitsiplasti asemel taaskasutatud plastikut. Kuna paljud laboritarvikud on valmistatud plastikust, tekitab see küsimuse, kas laboris on võimalik üle minna taaskasutatud plastikule ja kui on, siis kui teostatav see on.
Teadlased kasutavad laboris ja selle ümbruses laias valikus toodetes plasttarvikuid – sealhulgas tuubides (Krüoviaaltorud,PCR-tuubid,Tsentrifuugiklaasid)Mikroplaadid (kultuuriplaadid,24, 48, 96 sügavsüvendiga plaat, PCR-paletid), pipetiotsad(Automatiseeritud või universaalsed otsikud), Petri tassid,Reaktiivipudelid,ja palju muud. Täpsete ja usaldusväärsete tulemuste saamiseks peavad kulumaterjalides kasutatavad materjalid vastama kõrgeimatele kvaliteedi-, järjepidevuse- ja puhtusstandarditele. Ebakvaliteetsete materjalide kasutamise tagajärjed võivad olla tõsised: terve katse või katsete seeria andmed võivad muutuda väärtusetuks, kui vaid üks kulumaterjal rikki läheb või saastub. Seega, kas on võimalik saavutada neid kõrgeid standardeid taaskasutatud plastide abil? Sellele küsimusele vastamiseks peame kõigepealt mõistma, kuidas seda tehakse.
Kuidas plaste taaskasutatakse?
Plasti ringlussevõtt on kogu maailmas kasvav tööstusharu, mida juhib suurenenud teadlikkus plastjäätmete mõjust globaalsele keskkonnale. Erinevates riikides toimivad ringlussevõtu skeemid on aga nii ulatuse kui ka teostuse poolest väga erinevad. Näiteks Saksamaal rakendati juba 1990. aastal Green Pointi skeem, kus tootjad maksavad oma toodetes sisalduva plasti ringlussevõtu kulude eest ja on sellest ajast alates laienenud ka teistesse Euroopa osadesse. Paljudes riikides on plastide ringlussevõtu ulatus aga väiksem, osaliselt tõhusa ringlussevõtuga seotud paljude väljakutsete tõttu.
Plastijäätmete ringlussevõtu peamine väljakutse seisneb selles, et plast on keemiliselt palju mitmekesisem materjalirühm kui näiteks klaas. See tähendab, et kasuliku ringlussevõetud materjali saamiseks tuleb plastjäätmed kategooriatesse sorteerida. Erinevatel riikidel ja piirkondadel on oma standardiseeritud süsteemid ringlussevõetavate jäätmete kategoriseerimiseks, kuid paljudel on plastide puhul sama klassifikatsioon:
- Polüetüleentereftalaat (PET)
- Suure tihedusega polüetüleen (HDPE)
- Polüvinüülkloriid (PVC)
- Madala tihedusega polüetüleen (LDPE)
- Polüpropüleen (PP)
- Polüstüreen (PS)
- Muu
Nende eri kategooriate ringlussevõtu lihtsuses on suuri erinevusi. Näiteks on 1. ja 2. rühma suhteliselt lihtne ringlusse võtta, samas kui „muud” kategooriat (7. rühm) tavaliselt ei ringlussevõeta5. Sõltumata rühma numbrist võivad ringlussevõetud plastid oma neitsiplastist oluliselt erineda puhtuse ja mehaaniliste omaduste poolest. Põhjus on selles, et isegi pärast puhastamist ja sorteerimist jäävad alles lisandid, kas erinevat tüüpi plastidest või materjalide varasema kasutusega seotud ainetest. Seetõttu ringlusse võetakse enamikku plaste (erinevalt klaasist) ainult üks kord ja ringlussevõetud materjalidel on erinevad rakendused kui nende neitsiplastidel.
Milliseid tooteid saab valmistada taaskasutatud plastist?
Küsimus laborikasutajatele on järgmine: kuidas on lood laboritarvikutega? Kas on võimalik toota laborikvaliteediga plaste taaskasutatud materjalidest? Selle kindlakstegemiseks on vaja lähemalt uurida omadusi, mida kasutajad laboritarvikutelt ootavad, ja ebakvaliteetsete materjalide kasutamise tagajärgi.
Nendest omadustest kõige olulisem on puhtus. Laboritarvikute valmistamiseks kasutatavas plastikus on oluline minimeerida lisandeid, kuna need võivad polümeerist proovi sattuda. Nendel niinimetatud leostuvatel ainetel võib olla mitmesugune väga ettearvamatu mõju näiteks elusrakkude kultuuridele ja samal ajal mõjutada ka analüüsimeetodeid. Sel põhjusel valivad laboritarvikute tootjad alati minimaalse lisandite sisaldusega materjale.
Taaskasutatud plastide puhul on tootjatel võimatu kindlaks teha materjalide täpset päritolu ja seega ka võimalikke saasteaineid. Ja kuigi tootjad näevad ringlussevõtu käigus plastide puhastamiseks palju vaeva, on ringlussevõetud materjali puhtus palju madalam kui neitsiplastil. Sel põhjusel sobivad ringlussevõetud plastid hästi toodete jaoks, mille kasutamist ei mõjuta väike kogus leostuvaid aineid. Näideteks on majade ja teede ehitusmaterjalid (HDPE), rõivad (PET) ja pakendamise pehmendusmaterjalid (PS).
Laboritarvikute, aga ka muude tundlike rakenduste, näiteks paljude toiduga kokkupuutuvate materjalide puhul ei ole praeguste ringlussevõtuprotsesside puhtusaste piisav, et tagada laboris usaldusväärseid ja reprodutseeritavaid tulemusi. Lisaks on enamiku laboritarvikute rakenduste puhul oluline kõrge optiline selgus ja ühtlased mehaanilised omadused ning ka need nõuded ei ole ringlussevõetud plastide kasutamisel täidetud. Seetõttu võib nende materjalide kasutamine viia valepositiivsete või -negatiivsete tulemusteni uuringutes, vigadeni kohtumeditsiinilistel uuringutel ja valede meditsiiniliste diagnooside panemiseni.
Kokkuvõte
Plastiku ringlussevõtt on kogu maailmas väljakujunenud ja kasvav trend, millel on keskkonnale positiivne ja püsiv mõju, vähendades plastjäätmeid. Laborikeskkonnas saab ringlussevõetud plastikut kasutada rakendustes, mis ei ole puhtusest nii sõltuvad, näiteks pakendites. Praegused ringlussevõtu tavad ei suuda aga laboritarvikutele esitatavaid puhtuse ja konsistentsi nõudeid täita ning seetõttu peavad need esemed olema endiselt valmistatud neitsiplastist.
Postituse aeg: 29. jaanuar 2023